Mina ja Kiiev

Otsustasin teha kuuks ajaks blogi, kuna septembris on mu elu hoopis teistsugune. Leian, et blogi on lihtne viis viia oma perekonda ja sõpru kurssi mu tegemistega. Peamiselt kirjutan üles huvitavamad seigad ja juhtumised.
Kuna blogi on vaid kuuks ajaks, siis kujundus on suvaline, seega ärge pahandage, kui see pole eriti esteetiline. :)

Veedan järgmised 4 nädalat Kiievis. 

Miks? 

IFMSA (International Federation of Medical Students' Associations) ja EAÜSi (Eesti Arstiüliüpilaste Selts) kaudu osalen välisvahetuses, tänu millele saan õppida uut kultuuri ning teise riigi haiglasüsteemi. Mina õpin/saan praktikat Valikhnovski kirurgia kliinikus (erakliinik), plastikakirurgia osakonnas. 

Saabusin Kiievisse 29. augusti pärastlõunal. Päev jäi lühikeseks, aga kontaktisikuga (edaspidi Julianna) käisime linnas ning ostsime mulle mõned olulised asjad (nt Ukraina SIM-kaart).

Tegin ka üheks ööks check-in'i ,,hotelli". Sinna jõudes selgus,et tegu oli pigem hosteliga, kuna jagasin vannituba ja tualetti 10+ inimesega (Ukraina standard?!). 

Juliannaga

30. august

Temperatuur: ~28 kraadi

Samme: 35 587

Hommik algas sellega, et pidin hotellist check-out'ima. Ilmnes väike probleem- pidin päeval kolima uude kohta, aga seda alles kella 4 paiku õhtul ning check-out oli vaja teha kella 12ks. Seega oli vaja pidada ,,läbirääkimisi". Kasutasin Google ja armsa sõbra Karli abi, et mõelda välja laused, mida adminitädile öelda (ta ei rääkinud sõnagi inglise keelt). 

See nägi välja umbes nii: ,,Ztrasdvuitjee.. Ja hatšuu sprasitt u vass adinn vešš... Noo ja hatšuu guljatt v Kieve.. A u menja balšoi bagaž.. Moožna astaavit moi bagaž doo trjohh?". Ja siis hakkas tädi mulle otseloomulikult kiiresti vastu rääkima ja mina enam midagi aru ei saanud. Õnneks oli järjekorda tulnud üks minuvanune noormees, kes aitas meid ja ma sain oma pagasi sinna jätta. 

Teadmiseks: kuigi olen koolis õppinud vene keelt kuus aastat ning võtnud parasjagu palju vene keele kursuseid juurde, siis ma olen vene keeles lootusetu. Aga Kiievis on väga sõbralikud inimesed ja kui pursin vene keelt, siis inimesed on veel 100x sõbralikumad! 

Läksin siis Kiievisse jalutama. Järgnevalt ülestähendusi Kiievist.

Taras Shevchenko Park (jalutuskäigu sihtpunkt)

1. Liiklus. Kiievi liikluskultuur on täiesti kohutav. Mitte kedagi ei huvita svetafoor (kas nad üldse teevad vahet rohelisel/punasel värvil?) ega pidevjooned või üleüldiselt reeglid. Sattusin kahte huvitavasse olukorda. Nimelt kui ületasin neljarealist teed (jalakäijate fooris oli roheline tuli), siis leidsin end situatsioonist, kus minu poole sõitis kolmest erinevast sõidusuunast autod. No pliis, teil ei saa kõigil olla roheline tuli! Muidugi ma jäin keset teed lamba näoga seisma. Vot seda teha ei tohi, kuna siis läheb liiklus veel rohkem sassi. Paarisaja meetri pärast oli vaja taas ületada teed. Jalakäijate fooris oli roheline tuli ning sekundeid oli veel tervelt 10(!!!), et ületada teed. Astusin siis rõõmsalt ülekäigurajale kui buss minu vasakul käel hakkas juba sõitma. No misasja, reaalselt. Õppisin seega kaks asja: ära iial peatu ülekäigurajal ning kõnni alati ülekäigurajal rahvamassi sees. 

2. Raha. Kuigi Ukraina on märkimisväärselt odavam riik kui Eesti, siis olen suutnud ~24h jooksul kulutada piinlikult palju raha. Seda seetõttu, et maksan Ukraina grivnades (edaspidi UAH) ning täpset arusaama pole, kui palju ma raha kulutan. Võrdluseks teile:

• sõit taksoga (7 km, 19 minutit)- 1,5€;
• hommikusöök (3 banaani, müslibatoon, 2 pakki kodujuustu)- 1,76€;
• tarbeesemed (Lumene mitsellaarvesi ja sügavpuhastav kreem, kätekreem, vatipadjad, 2 pakki salvrätikuid)- 13€;
• Ukrainas toodetud totebag ja märkmik (mõlemad kokku)- 25€.

3. Inimesed. Inimesed on teatavasti väga sõbralikud ja aitavad sind igal juhul, kui abi küsid. Enamasti inglise keelt ei räägita (kui, siis ,,little bit"). Vene keelt oskavad sisuliselt kõik inimesed ning nad ei ,,solvu", kui tahad nendega vene keeles rääkida. Nad on pigem väga õnnelikud, kui ütled neile midagi, millest nad aru saavad. 

Pärast jalutuskäiku sain teate, et võin oma uude elamiskohta sõita. Elan ühe Ukraina tüdruku korteris. Tema juures on veel kaks neiut Itaaliast (samasuguses välisvahetuses nagu mina). 31. august lendavad nad tagasi koju ning korteriomanik läheb samuti Itaaliasse (välisvahetusse) ning siia korterisse tuleb elama hoopis tüdruk Saksamaalt (välisvahetus). 

Mina ja neiud Itaaliast

Parkovy jalakäijate sild

Kui jõudsin korterisse, siis tüdrukud ütlesid mulle, et täna on nende viimane õhtu ning selle puhul nad lähevad teiste Kiievis olevate (meditsiini)välistudengitega randa päikeseloojangut vaatama. Mingeid läbirääkimisi polnud, aga asjade loogiline käik oli see, et mina tulen nendega kindlasti kaasa. Seega käisin kiiresti pesust läbi ja seejärel liikusime metrooga linna. Imeline õhtu, kus kohtasin väga palju inimesi ning nüüd on vaja kiiresti nimed selgeks saada. Kõik on väga üllatunud sellest, et ma ,,räägin" vene keelt. Ühe õhtuga õppisin väga palju uusi sõnu ja väljendeid, mida kindlasti mul vaja läheb. Ja otseloomulikult ka mõned roppused, mis on nii ropud, et neid ei tohiks kohe kindlasti tänaval (või tegelikult ealeski) kasutada.

Üritan selle kuu jooksul võimalikult paljudest võimalustest kinni haarata (teate seda filmi ,,Yes Man"- midagi taolist). 

Näiteks täna lähen keraamika koolitusele Juliannaga (3-päevane koolitus).

Rotike :)

 Vsjo.