Eva Kooskora, doktor iz Estonii

2. september

Temperatuur: 29 kraadi

Samme: 18 130

Olen parasjagu väsinud, kuna tahan iga vaba hetke veeta koos teiste üliõpilastega linnas ringi jalutades ning uusi kohti avastades. See tähendab sageli seda, et kui hommikul lahkun, siis enne magamaminekut koju ei jõuagi. Siiamaani olen kõigil õhtutel koju jõudnud pärast südaööd. 

Aga räägin nüüd haiglast. Õpin Valikhnovski kirurgiakliinikus, mis on erakliinik ja spetsialiseerub plastilisele rekonstruktiivsele kirurgiale (ninad, tissid, kasvajad jne). Selle kliiniku asutaja ja juhataja on Rostislav Valikhnovski ning peale tema opereerib seal vaid tema vend Taras. Seal on vaid üks operatsioonituba ja kõik on super-mega-väga uus, korralik ja peen (inglise keeles on hea sõna ,,fancy"). 

Aitäh sponsor Karl Jõestele riiete eest ;)

Haiglas sain tõelise kogemuse osaliseks. Kuid enne... Jõudsin haiglasse kohale ning läksin otsejoones sekretäri juurde ja ütlesin eeskujulikult: ,,Ztrazdvuitje. Menja zavut Eva-Lotta, ja student iz Estonii. Ja gavarjuu parusski tšut-tšut". Seda kuulis ka minu ,,mentor" (jutumärkides seetõttu, et ta on tegelikult minust noorem) ja hakkas mulle kiiresti vene keelt vuristama ja siis ma vaatasin talle rumala näoga otsa ja ütlesin, et nii hästi ka ei oska seda vene keelt. :) Siis läksin riideid vahetama ja tuli välja, et minu vahetusjalanõud ei ole sobivad. Minu mentor (edaspidi Andrei) andis mulle crocsid, aga siis tuli välja, et tarkpea Eva-Lotta oli unustanud sokid koju! Ja siis ta ütles: ,,Tomorrow, socks and crocs".

Aga nüüd huvitavama osa juurde!

Kogemus number 1. Kui Andrei mulle parasjagu kliinikut hakkas tutvustama, tuli austatud härra Valikhnovski ise parajasti tööle ja tervitas mind suuremeelselt. See oli meeletult ootamatu minu jaoks, kuna ukrainlased räägivad, et tegu on Ukraina parima plastikakirurgiga ja seetõttu olin veidi kohkunud, kui temaga vestlema pidin. Seejärel jutustas ta mulle loo, kuidas ta käis president Juštšenkoga kunagi Eestis, Tallinnas, kuna ta oli sel ajal tema isiklik arst. Kiitis väga Eestit ja ütles, et väga ilus koht, juhhei-juhhei!

Kogemus number 2. Umbes tunni aja pärast algas operatsioon. Huulelt ning põse sisepinnalt hemangioomi eemaldamine. Aga kuna Rostislav on samuti ka väga populaarne ja aktiivne meediategelane, siis operatsioonist tehti Facebooki live video. Ja see algas sellega, et tutvustati mind. See tähendab, et paluti mul ennast tutvustada ja rääkida oma ülikoolist, riigist ja seejärel Rostislav tõlkis selle oma jälgijatele (~200 000 inimest) ukraina keelde. Operatsiooni ajal küsis ta minult ka muuseas, et mis ala peale siis mina kavatsen minna. Seejärel kiitis minu valikut hakata oftalmoloogiks ning ütles, et kindlasti tuleb silmaoperatsioone ka.

Kogemus number 3. ,,Kas sa varem operatsioonil assisteerinud oled?". Sel hetkel vist midagi ei öelnudki ja kokutasin omaette. ,,Mine pese käed ära, paneme kitli sulle selga ja tuled appi". Pärast peaks järele vaatama, kas tehtud videot saab vaadata, siis näeb, kui šokis ma olen. Käed pestud, tagasi opitoas, kittel seljas ja nüüd oli vaja saada kindad kätte. Ja see oli vist tänase päeva kõige suurem katsumus. Ma pidin seda tegema õe abiga, kes ettevaatlikult võttis steriilsest ümbrisest kindad välja ja seejärel pidin ma oma käe väga kiiresti sinna sisse ,,suskama" ja nii, et kõik sõrmed leiaksid õige koha... Ma tegin seda vist 5-6 korda vähemalt. Piisavalt palju, et õde pööritas 100 korda silmi ja ta oli väga lähedal jalgadega vastu maad trampimisele, sest ta oli nii närvis. Mina: ,,Oiii nooo, prašuuu praštšeenijeeee!!!". Igatahes lõpuks ma sain need kindad kätte ja läksin siis Rostislavile appi. Sain parasjagu palju teha (hoidsin huult paigal, eemaldasin verd operatsioonipiirkonnast, lõikasin õmbluste otsi ära). Lahe. 

Kogemus number 4. ,,Kas sa õmmelda oskad?". Mina muidugi jälle kokutasin ja vastasin, et vist 2 aastat tagasi korra õppisime või nii... ,,Okei, Andrei õpetab sulle ja järgmisel operatsioonil saad õmmelda". Vot videolt tahaks seda ka näha, mis näoga ma sel hetkel olin. Aga tegelikult sel päeval Rostislavil endal ühtegi operatsiooni ei olnud, seega õmmelda ma veel ei saanud.

Ruttu vaja õmblema õppida

Kogemus number 5. Aeg-ajalt videos ikka Rostislav rääkis minust ja Tartu Ülikoolist ja nii... Ja minule viidati, kui doktor Eva Kooskora, Eestist.
Pärast rääkisin seda ukrainlastele ka ja nemad teadsid kommenteerida, et ta väga teadlikult nimetab mind arstiks, kuna paljud tema patsiendid/tulevased patsiendid vaatavad neid videoid. Ja seega oleks n-ö veidi halb maine, kui tuleks välja, et üliõpilased seal midagi teevad.

Kogemus number 6. Pärast operatsiooni sain käepigistusi ja mind õnnitleti minu esimese operatsiooni puhul, hahahhaaha.

Tegu on erakliinikuga ja seega mingil arusaamatul põhjusel puudub neil operatsioonide ajakava. See tähendab, et ma ei tea millal järgmine operatsioon algab (tundub, et ka nemad ei tea) ja seega on mul väga palju vaba aega (näiteks eile ootasime 3 tundi). Järgnevatel päevadel on plaanis see aeg sisustada vene keele õppimisega, kuna ma leidsin inglise-vene fraasidega raamatu. See on vist tegelikult inglise keele õppimiseks, aga idee on sam. Kui ma eile leidsin selle Yehori (üks ukrainlastest) abiga, olin ma konkreetselt kõige rõõmsam inimene üldse (Ja samõie stšastliva devuška v Kieve!). Isegi Yehor oli minu üle rõõmus, kuigi ta on üks kõige tõsisemaid inimesi, keda ma tean.

Yehor, kes vabatahtlikult terve õhtu minu kotti kandis,
 kuna tulin sellega otse haiglast ja see oli parasjagu raske

Rosheni šokolaadipoes 1

Rosheni šokolaadipoes 2

Ülejäänud õhtu jalutasime tänavatel ringi ja ukrainlased rääkisid meile palju Ukraina ajaloost. Väga huvitav oli kuulata ja väga lahe, et nad teavad nii palju. 

Varsti jälle haiglasse!