31. augustTemperatuur: ~29 kraadi
Samme: 16 847
Tänaseks päevaks polnud rohkem planeeritud kui keraamikakursus, mis algas kella 3st. See toimus vanas nõukaaegses majas. Kui ma oleks üksi olnud ning Google Maps oleks mind sinna juhatanud, siis ma oleks 100% olnud kindel, et see on vale koht. Sinna viis kruusatee ja see asus natuke kahtlases linnaosas, mäe otsas.
Koolitus toimus otseloomulikult ukraina keeles, aga Julianna tõlkis mulle põhiasjad ja tehnika oli loogikaga ,,monkey see, monkey do". Nõusid meisterdasime savi+liiva segust ning selle voolimiseks polnud vett vaja. Mina kui pööbel tegin kaks tavalist kaussi (sisepinnad tegin vähemalt reljeefsed) ning ühe suure teetassi (joonistasin veel rukkililled peale ja puha, isamaameelne nagu ma olen). Seevastu Julianna tegi kausi, mis oli ümberringi kaunistatud kaheksajala kombitsatega.
Koolitus toimub ka homme, kuhu saame seekord minna juba lennukamate ideedega. Viimane koolituspäev on nädala aja pärast ning siis saame oma nõusid värvima hakata.
Käisime seejärel kohvikus ning tellisin ise väga eeskujulikult endale kooki ja teed: ,,Ja bõhateela travjannoi tšai i limonnõi tort. Eta vsjo. Spassiba balšoje."
Tähelepanekud Kiievist
1. Suitsetamine. Mul on selline tunne, et kõik inimesed Kiievis suitsetavad. Kõige tüütum on see siis, kui kõnnin tänaval ja keegi suitsetab mu ees ja ma kõnnin temaga täpselt samas tempos. Aga no mis seal ikka!
2. Google Maps ja Kiiev. Kes mind tunneb, teab, et ma olen maailma kõige halvem orienteeruja. Ning lisaks ma pole mitte kunagi üksi reisimas käinud, seega ma olen alati lihtsalt järgnenud sellele inimesele, kes teab kuhu minna. Nüüd on taustalugu teada, järgneb lugu Kiievist.
Niisiis, mul oli vaja minna metroopeatusesse, 20-minutiline jalutuskäik. Ma enam-vähem teadsin, kus see asub, aga konsulteerisin igaks juhuks Google Mapsiga ka. Hakkasin kõndima, aga umbes 10 minuti pärast olin ma eksinud. Kuna ma elan kõrgete korterelamute piirkonnas, siis väga palju radasid (tänavaid) kulgeb kortermajade vahel. Ja läbi kortermajade. Google Maps ütleb mulle, et keera vasakule... Aga kui ma vasakule vaatan, siis seal kõrgub ~20-korruseline kortermaja. Okei. Seisin seal ja mõtlesin ja mingi hetk möödus minust naisterahvas ja küsisin siis temalt. Ja siis ta juhatas mind. Läbi kortermaja. Selleks oli eraldi sissepääs, aga siiski- ma poleks eales selle peale tulnud!
Õhtul kulges mu marsruut metroo peatusest tagasi korterisse. Pimedas. Kell pool 12 öösel. Ma olen meeletu argpüks tegelikult. Ja kui ma pidin seal kortermajade vahel taaskord rändama, siis oli jube küll. Üks hetk tuli selja tagant suure kiirusega valge kaubik ja jäi seisma. Ja ma mõtlesin, et nüüd ongi mu tund tulnud. Nüüd on kõik, hüvasti, tore elu. Tegelikult oli kõik korras, eksole, aga jube tunne oli ikka.
3. Alkoholi tarbimine. Ma ei tea miks, aga arvasin, et ukrainlased joovad rohkem alkoholi. Muidugi on erandeid ka, aga siiski tundub, et inimesed on alkoholiga pigem tagasihoidlikud. Võib-olla on asi selles, et tegu on arstitudengitega?! Aga võrreldes Eesti arstitudengitega... Eks näis kuidas nad minu Vana Tallinna liköörile vastu peavad (ma ei propageeri alkoholi, alkohol võib kahjustada teie tervist!). Järgmine nädalavahetus peaks toimuma kultuuriõhtu meie ukrainlaste ja teiste välisvahetustudengitega (Saksamaa, Bosnia ja Hertsegoviina, Saudi Araabia), kus mina pakun Kalevi komme, šoksi ja likööri.
4. Liftid. Mulle ei meeldi liftid ja veel enam vanade majade liftid, sest need on väiksed ja jubedad ja alati on tunne, et ma jään nendesse kinni. Näiteks minu kortermaja oma- kui sa sinna sisse astud, siis sa tunned, kuidas see märgatavalt allapoole vajub. Ja see teeb sõites ikka parasjagu palju hääli ja iga kord ma mõtlen: ,,Nonii, nüüd ma jäin vist kinni?". Kui ma oma hirmust Juliannale rääkisin, siis ta soovitas mul Ukrainas mitte sõita liftidega, kuna kinnijäämine olevat siin tavapärane.
5. Metrood. Metroo on mugav ja lihtne. Siin on 3 liini: roheline, punane ja sinine. Metroo on väga vali, aga väga kiire. Kõige märkimisväärne on siin pileti ostmine. Muidugi on võimalus soetada kuukaart või 30x kaart, aga igas metroojaamas on kollane ,,piletikontrolli masin" (?), mille juures sa lihtsalt viipad oma pangakaarti ja see võtab sinu kaardilt 0,29€.
Miski pole kivisse raiutud ja asjad muutuvad pidevalt. Minu korterikaaslaseks saab hoopis tüdruk Rumeeniast, kes peaks saabuma esmaspäeval. Kui sisse kolisin, sain aru, et me jagame tuba. Eks näis, kuidas see saab olema.
Kohtusin ka Estheriga (tüdruk Saksamaalt), kes on väga sõbralik ja oskab vene keelt. Kõvasti paremini kui mina. Ta on õppinud seda 3 aastat ning tänu Erasmusele õppis 6 kuud Moskvas. Ta on väga entusiastlik ja ütles ,,Ai vant tu zi evrizing!" (,,Ma tahan kõike näha" toreda saksa aktsendiga).
Olen rääkinud teiste üliõpilastega ka nende koolisüsteemist. Veider kuulda, kuidas näiteks Saksamaal ühes ülikoolis on vaheajad hoopis augusti keskpaigast oktoobri keskpaigani ning jaanuaris-veebruaris. Ja igal riigil on see omamoodi. Ja näiteks Itaalias on eksamid septembris, pärast suvepuhkust. Eesti süsteem tundub kuidagi loogiline, et sul on suvepuhkus ja suuremal-vähemal määral ka talvepuhkus. Aga vot, igal pool on tegelikult erinev, ma pole sellele lihtsalt kunagi mõelnud.
Lisaks inimesed on rääkinud eripärasid oma riigi haiglasüsteemist. Itaallannad ütlesid, et esimese asjana arstiks saades (Itaalias), pead sa palkama endale hea advokaadi. Ukrainlased rääkisid, et Ukrainas on väga raske naistel saada kirurgideks, kuna mehed on väga ,,uhked" ning naise koht on ikka veel kodus lastega ning köögis süüa tehes. Lisaks rääkisid ukrainlased, et mõnes haiglas on väga raske kirurg olla. Seda seetõttu, et kui sa juhuslikult ei meeldi oma osakonnajuhatajale, siis ta sulle operatsioone ei määra ning sisuliselt sul pole midagi teha ja saad väga väikest palka. Ukrainlased rääkisid päris pikalt kõikidest murekohtadest ning peamiseks probleemiks on korruptsioon. Vot nii on lood siinpool sood.
Lõpetuseks ilmast. Mulle on alati meeldinud kuumad ilmad ja mulle endiselt meeldivad. Aga Ukraina kuumus on midagi muud. Siin on väga niiske ja õue astudes on kohe kleepuv olla. Viimased päevad on mul väga pikad olnud ja seega üks parim osa päevast on õhtune dušš. Ja loomulikult peab iga päev kaasas olema pudel veega. Praegu on selline tunne, et pean varsti minema endale suviseid riideid juurde ostma, sest taoline ilm kestab veel vähemalt nädala.
Pakaa!
Niisiis, mul oli vaja minna metroopeatusesse, 20-minutiline jalutuskäik. Ma enam-vähem teadsin, kus see asub, aga konsulteerisin igaks juhuks Google Mapsiga ka. Hakkasin kõndima, aga umbes 10 minuti pärast olin ma eksinud. Kuna ma elan kõrgete korterelamute piirkonnas, siis väga palju radasid (tänavaid) kulgeb kortermajade vahel. Ja läbi kortermajade. Google Maps ütleb mulle, et keera vasakule... Aga kui ma vasakule vaatan, siis seal kõrgub ~20-korruseline kortermaja. Okei. Seisin seal ja mõtlesin ja mingi hetk möödus minust naisterahvas ja küsisin siis temalt. Ja siis ta juhatas mind. Läbi kortermaja. Selleks oli eraldi sissepääs, aga siiski- ma poleks eales selle peale tulnud!
Õhtul kulges mu marsruut metroo peatusest tagasi korterisse. Pimedas. Kell pool 12 öösel. Ma olen meeletu argpüks tegelikult. Ja kui ma pidin seal kortermajade vahel taaskord rändama, siis oli jube küll. Üks hetk tuli selja tagant suure kiirusega valge kaubik ja jäi seisma. Ja ma mõtlesin, et nüüd ongi mu tund tulnud. Nüüd on kõik, hüvasti, tore elu. Tegelikult oli kõik korras, eksole, aga jube tunne oli ikka.
3. Alkoholi tarbimine. Ma ei tea miks, aga arvasin, et ukrainlased joovad rohkem alkoholi. Muidugi on erandeid ka, aga siiski tundub, et inimesed on alkoholiga pigem tagasihoidlikud. Võib-olla on asi selles, et tegu on arstitudengitega?! Aga võrreldes Eesti arstitudengitega... Eks näis kuidas nad minu Vana Tallinna liköörile vastu peavad (ma ei propageeri alkoholi, alkohol võib kahjustada teie tervist!). Järgmine nädalavahetus peaks toimuma kultuuriõhtu meie ukrainlaste ja teiste välisvahetustudengitega (Saksamaa, Bosnia ja Hertsegoviina, Saudi Araabia), kus mina pakun Kalevi komme, šoksi ja likööri.
 |
| Tegelt hullult kartsin |
5. Metrood. Metroo on mugav ja lihtne. Siin on 3 liini: roheline, punane ja sinine. Metroo on väga vali, aga väga kiire. Kõige märkimisväärne on siin pileti ostmine. Muidugi on võimalus soetada kuukaart või 30x kaart, aga igas metroojaamas on kollane ,,piletikontrolli masin" (?), mille juures sa lihtsalt viipad oma pangakaarti ja see võtab sinu kaardilt 0,29€.
Miski pole kivisse raiutud ja asjad muutuvad pidevalt. Minu korterikaaslaseks saab hoopis tüdruk Rumeeniast, kes peaks saabuma esmaspäeval. Kui sisse kolisin, sain aru, et me jagame tuba. Eks näis, kuidas see saab olema.
Kohtusin ka Estheriga (tüdruk Saksamaalt), kes on väga sõbralik ja oskab vene keelt. Kõvasti paremini kui mina. Ta on õppinud seda 3 aastat ning tänu Erasmusele õppis 6 kuud Moskvas. Ta on väga entusiastlik ja ütles ,,Ai vant tu zi evrizing!" (,,Ma tahan kõike näha" toreda saksa aktsendiga).
Olen rääkinud teiste üliõpilastega ka nende koolisüsteemist. Veider kuulda, kuidas näiteks Saksamaal ühes ülikoolis on vaheajad hoopis augusti keskpaigast oktoobri keskpaigani ning jaanuaris-veebruaris. Ja igal riigil on see omamoodi. Ja näiteks Itaalias on eksamid septembris, pärast suvepuhkust. Eesti süsteem tundub kuidagi loogiline, et sul on suvepuhkus ja suuremal-vähemal määral ka talvepuhkus. Aga vot, igal pool on tegelikult erinev, ma pole sellele lihtsalt kunagi mõelnud.
Lisaks inimesed on rääkinud eripärasid oma riigi haiglasüsteemist. Itaallannad ütlesid, et esimese asjana arstiks saades (Itaalias), pead sa palkama endale hea advokaadi. Ukrainlased rääkisid, et Ukrainas on väga raske naistel saada kirurgideks, kuna mehed on väga ,,uhked" ning naise koht on ikka veel kodus lastega ning köögis süüa tehes. Lisaks rääkisid ukrainlased, et mõnes haiglas on väga raske kirurg olla. Seda seetõttu, et kui sa juhuslikult ei meeldi oma osakonnajuhatajale, siis ta sulle operatsioone ei määra ning sisuliselt sul pole midagi teha ja saad väga väikest palka. Ukrainlased rääkisid päris pikalt kõikidest murekohtadest ning peamiseks probleemiks on korruptsioon. Vot nii on lood siinpool sood.
Lõpetuseks ilmast. Mulle on alati meeldinud kuumad ilmad ja mulle endiselt meeldivad. Aga Ukraina kuumus on midagi muud. Siin on väga niiske ja õue astudes on kohe kleepuv olla. Viimased päevad on mul väga pikad olnud ja seega üks parim osa päevast on õhtune dušš. Ja loomulikult peab iga päev kaasas olema pudel veega. Praegu on selline tunne, et pean varsti minema endale suviseid riideid juurde ostma, sest taoline ilm kestab veel vähemalt nädala.
Pakaa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar