26.-29. september
Temperatuur: külm
Samme: palju
Viimased päevad läksid nii kiiresti, et sulandusid lausa ühte. Üritasin kõiki päevi nii väga nautida, aga iga päev kadus hetkega ja iga ööl leidsin end taas voodis mõtlemast, kuidas juba ongi magamaminekuaeg.
Sel ajal leidsid aset järgmised toredad tegevused:
1. Millimallika muuseumi külastamine- konkreetselt kõige paremini kulutatud 4€ mu elus. See oli nii meeletult lõbus ja lahe. Me nägime nii palju erinevaid nunnusid millimallikaid ja muuseumitahvlite lugemine oli huvitav. Seda ei juhtu just igapäev. Ostsin endale isegi suveniiri- millimallika võtmehoidja. Lisaks tegime Nazariga iga erineva millimallika akvaariumi juures selfie.
2. Istusime Julianna, Nazari ja Kareemiga baaris- see oli hetk, kus ma lihtsalt... Istusin nii, et Julianna pea oli mu süles ja kuulasin, mida poisid räägivad. Sel hetkel olin nii-nii õnnelik ja nautisin seda, et me oleme kõik ikka veel koos. Rääkisime muidu lolli juttu, aga olime nostalgilised juba septembrikuu koha pealt ning hetkeks olime kurvad, aga siis ruttu olime uuesti õnnelikud, sest meil oli endiselt veidi aega koos olla.
3. Tegin Maidanil, Stella kuju ees hundiratast- lihtsalt lahe ju.
4. Käisime klubis- vist teist korda septembrikuu jooksul. Kell salvestas mu tantsimisest 12 000 sammu
5. Eelviimasel päeval esimest korda sõitsime Kareemiga kogemata metrooga valesti. Päris irooniline. Aga lõpuks jõudsime sihtkohta, aga küll liiga hilja, ups.
6. Käisime Nazari ja Vieraga (Julianna parim sõbranna) Julianna vanematekodus külas, kus Julianna oli meile süüa teinud. Kohtusime ka tema vanematega, kes olid meeletult sõbralikud! Söök oli ka täiega hea. Lisaks oli Julianna ema teinud ,,ploomimoosi", mis oli veidi vürtsikas ja sobis liha kõrvale. Mulle väga maitses see ja seejärel anti mulle terve purgitäis seda kaasa! Oi ma olin nii rõõmus. Ja seejärel sain Julianna emalt veel Ukraina rahvusmustriga käterätikud- nii armas. Nii-nii tore!
Ja siis.. Viimane päev. Ma arvan, et ma pole elus nii palju erinevaid emotsioone (ja nii intensiivselt) kogenud.
Hommikul saime Kareemiga kokku ja ostsime kõik suveniirid endale ära (kott sai parasjagu täis). Otsustasin ka endale midagi osta. Ostsin endale Ukrainas tehtud sooja jaki, mis oli seest roosa ja pehme, väljast mõnus ja türkiissinine, eriti ilus nagu. Seejärel istusime veidi aega Maidanil ja kuulasime trummarit, keda igal nädalavahetusel siiamaani olime vaadanud/kuulanud. Seejärel liitus meiega Nazar... ÜLENI. ROOSAS. Nagu konkreetselt. Ma pole vist elusees ühekorraga nii rõõmus ja üllatunud olla. Iga kord kui teda uuesti vaatasin, siis olin jälle õnnelik.
Seejärel käisime postimajas ja ostsime mulle postmarke, juhuu! Panin kirjad posti ka ja olin eriti rõõmus.
Kuna postimajast väljudes hakkas vihma tibutama, siis läksime ruttu metroo peale ning sõitsime jalakäijate sillale. Tahtsin teha benji hüpet (või õigemini see oli mingi ,,kiikumise" hüpe vms). Ühesõnaga hüppasin sillalt alla ja jäin sinna edasi tagasi tilbendama mõneks ajaks. Alguses olin täiega enesekindel, aga siis kui asjaks läks, võttis kõhedaks. Aega mõelda ei olnud, kui poiss mulle ,,GO!" ütles, siis oli aeg hüpata ja seda ma ka tegin. Kiljusin ma nii kõvasti, et kõik parasjagu sealolnud inimesed vaatasid, et mis mul küll juhtus. Aga täiega lahe oli. See hetk, kui ma hüppasin ja nägin enda ees vaid vett ning otseselt ei tunne, et mul rakmed küljes on- siis oli aju küll veits segaduses, et mida sa teed endaga! Aga tegin ära ja teen veel, kui kunagi võimalus tuleb.
Seejärel saime kokku Juliannaga. Sain kätte oma keraamika ja ma olin kõige enam rahul oma pääsukesega! Seda vaadates on tunne, nagu ma oleksin teadnud, mida ma seal kursusel tegin. Teised asjad on ka ilusad (va taldrik), aga noh, sellised tavalised.
Kuna Kareemil ja Nazaril on sünnipäevad tulemas (vastavalt 10. ja 11. oktoober), siis olime pikalt planeerinud Juliannaga neile midagi kinkida. Pika mõtlemise peale me ostsime meile kõigile neljale sokid (igaühele 3 paari). Ehk siis meil kõigil neljal on nüüd 3 paari samasuguseid sokke ja saame neid koos kanda, jee! Poisid olid ikka megalt üllatunud ja rõõmsad, nii tore oli seda näha. Mul oli ka Juliannale üllatus- kinkisin talle oma Tartu Ülikooli pusa. Ta oli nii rõõmus, et ta hakkas nutma!
Seejärel läksime minu korterist läbi ja seejärel pidime teistega kokku saama. Kui korterisse jõudsime, siis veits vingusin oma väga halbade pakkimisoskuste
üle ja siis poisid otsustasid, et terve kohver tuleb lahti võtta ja
korralikult pakkida. Ja siis me veetsime 30 minutit minu asju pakkides,
juhhei! Lisaks, teatavasti on minu korter selle piirkonna kõige kõrgem... Ehk lõpuks me käisime ka korteri kõige kõrgemal korrusel ära ja nautisime vaadet.
Saime teistega kokku, käisime söömas. Üks asi oli mul veel tegemata, mida väga tahtsin teha- vaaterattasõit. Minu üllatuseks oli see veel avatud ja Nazar oli minuga nõus minema. Läksime siis. Teile teadmiseks- Nazar MEELETULT kardab kõrgust. Nagu ikka megalt. Ja siis me rahulikult hakkasime sõitma ja kuna ta oli nii hirmul, siis otsustasin temale hästi palju toredaid lugusid rääkida, et ta mõtted mujale saaks. Ühel hetkel mõtlesin, et teen temast pilti ja tõusin püsti, mille tulemusel hakkasime kõikuma suht kõvasti. Mul oli kõik korras- Nazaril mitte. Ta oli suht paanikas, aga üritas väääga rahulikuks jääda ja ütles, et ma kohe-kohe-kohe tagasi oma kohale istuks. Ma ikka üldse ei mõelnud, upsi! Me olime mõned nädalad tagasi rääkinud Nazariga sellest, et ta võiks millalgi mulle Eestisse külla tulla. Olime rääkinud ka kuupäevadest, aga midagi kokku ei leppinud, sest asi oli nii lahtine ja ei tahtnud lootusi kõrgeks ajada. Kui me vaateratta tipus olime, siis ta avas oma WizzAir'i app'i ja näitas mulle, et ta ostis piletid Kyiv-Tallinn. Sel hetkel oli mul nii palju emotsioone, aga ma ei saanud ennast kuidagi väljendada, sest kui ma oleks midagi teinud, siis oleksime jälle kõikuma hakanud. Seega rääkisime niisama mõttetut juttu, kuni jõudsime tagasi alla. Ja siis ma umbes järgmised 15 minutit hüppasin üles alla ja kiljusin ja naersin ja särasin, sest olin nii õnnelik. Ja ülejäänud õhtu oli 100x toredam.
Meil oli viimane õhtu kõik koos ja veetsime selle juttu ajades. Oli tore. Kuni me pidime hüvasti jätma. Kui ma pidin Kareemiga hüvasti jätma, siis kutsusin ta teistest korra eemale, et midagi öelda jne. Otsustasin alustada kalliga, aga siis juhtus see asi, et ma hakkasin lihtsalt töinama ja tema ka ja siis me lihtsalt nutsime koos 10 minutit. Tahtsime midagi öelda, aga ei saanud, sest kohe tuli nutt peale. Ja otsustasime, et eks me kirjutame teineteisele siis.
29. septembri hommikul saatsid Julianna ja Nazar mind lennujaama ning ootasid koos minuga lendu. Üritasin jälle vapper ja rõõmus olla, aga ikka nutt tikkus peale. Nii raske oli.
Ei osanud arvata kunagi, et minu välisvahetus selline tuleb ning et kohtan selliseid inimesi, kellest saavad mulle nii lähedased sõbrad. Hoidke oma peret ja sõpru- nad on nii suur osa teie elust! See on kõige suurem väärtus.
Ei osanud arvata kunagi, et minu välisvahetus selline tuleb ning et kohtan selliseid inimesi, kellest saavad mulle nii lähedased sõbrad. Hoidke oma peret ja sõpru- nad on nii suur osa teie elust! See on kõige suurem väärtus.
Ja siis ma läksin lennukile. Ja siis ma jõudsin Tallinnasse, läksin bussile ja jõudsin koju.
Ja reis saigi otsa.
 |
| Millimallikad, kes arvavad, et mõistlikum on tagupridi ujuda |
 |
| Õhtud Maidanil |
 |
| Popp firma see Eva siin Kiievis |
 |
| Klubis, juhuu |
 |
| Halb ilm, aga tuju ikka hea |
 |
| Uus jakk, yo |
 |
| ROOOOOOOOOOSAAAAAAAAAAAAAA |
 |
| Rõõmsad poisid |
 |
| Kõrge vaade ja värki |
 |
| Kõrgel |
 |
| Minu tehtud pääsuke |
 |
| Tegelt Kareem abistas jne |
 |
| Klapivad |
 |
| Kurvad |
 |
| Veel kurvemad |
 |
| Davai, lendame siis |
 |
| Ja issiga koos! |
 |
| Kui palju mälestusi |
