Kõrgustes

9. september

Temperatuur: 26 kraadi

Samme: 17 989

Sel esmaspäeval ei toimunud ühtegi operatsiooni minu haiglas ja seega oli vaba päev. Magasin taaskord parasjagu kaua, aga kohe kui Valeria mind välja kutsus, tõttasin pessu ja seejärel juba linna. Meil oli täna plaanis minna SkyParki (see on nagu Otepää Seikluspark, aga natuke vähem ekstreemne).

See toimus männimetsas, seega oli tunne, nagu ma oleks tagasi Eestis. Lisaks oli seal suur järv ning kui metsast välja kõndisime, siis taamal nägime veel palju rohelust ja tekitas tõesti koduse tunde. Kuna käes oli parajasti imeilus kuldne tund, siis tegime palju pilte ka. 

Pärast seda läksime sööma. Restorani nimi oli Katyusha ning see oli meeletult lahe koht. Esiteks oli see väga mõnus ja hubane (pehmed diivanid, hea valgus), samuti oli ka asukoht hea. Kui toitu hakkasime tellima- vau, kui suur valik. Olime neljakesi ja tellisime selliseid asju, mida saaksime kõik jagada. Sisuliselt kõik tellisime endale eelroa, põhiroa ja magustoidu ning saime igasugu lahedaid asju proovida (Ukraina köök). Arve jagasime neljaks ning ühele inimesele läks see õhtusöök maksma ~10€. Arvestades kui palju me sõime ja kui meeldiv kogemus see oli, siis me olime ülirõõmsad. Kahjuks me ei teinud ühtegi pilti, sest me olime nii-nii näljased, kui sinna jõudsime. Aga näiteks seal olid šokolaadivareenikud kirsitäidise ja vaniljekastmega... Ja mina leidsin menüüst kirju koera! Kuigi selle nimetus oli vist ,,šokolaadisalaami" vms. Siiani on see mu lemmikkoht ja mul on sinna plaanis kindlasti veel mitu korda minna. 

Umbes keskööni istusime Kreshatyku väljakul ja ajasime lihtsalt juttu. Ilm oli nii mõnus ja hea, seltskond samuti. Selle välisvahetuse jooksul olen õppinud nautima hetke. Mitu korda reisi jooksul on juhtunud nii, et hakkan mõtlema sellele, kui rõõmus ma olen ja siis järgmisel hetkel muretsen, et pean kuu lõpus Kiievist ära minema ja ei näe oma sõpru enam... Aga siis tuletan endale ruttu meelde, et pole mõtet ette muretseda, vaid tuleb nautida hetke milles olla, sest seda enam tagasi ei tule. Üritan seda rohkem teha! 

Väljakul istusin koos Ukraina-Jeemeni ja Egiptuse poisiga. Rääkisime kõigest. Nendega rääkimine (ja muidugi ka teistega, aga eriti nendega) on meeletult silmapiiri laiendav kogemus. Nad teavad mõlemad väga palju oma riikide ajaloost ning probleemidest, sõdadest, usust ning jutustavad sellest mulle, kuna mul on tõesti suur uudishimu nende teemade suhtes. Nende jutte kuulates saan ma aru, kui lihtne on minu elu. Eks kõigil inimestel on probleemid ning tema elu probleemid on tema elus kõige suuremad, aga neid jutte kuulates... Kasvõi alustades väikestest asjadest- kui nad tulevad mulle Eestisse külla, siis nad arvatavasti ei saaks teha seda rohkem kui ühe korra, kuna neid kahtlustataks teateküllmilles. Ja seda juhul, kui nad üldse saavad viisa Eestisse tulemiseks. Ukraina-Jeemeni poiss rääkis ka meile tema pere põgenemisest Jeemenist Ukrainasse ja see oli samuti nii uskumatu (nii pikk lugu, et siia kirja ei jõua panna). Ühesõnaga nende elu välismaal ja reisides ning tegelikult ka oma koduriigis on minu jaoks nii hoomamatu. Nad peavad selliste probleemidega kokku puutuma, millest mina ei suuda mõeldagi. Ja sellele on nii kurb mõelda, sest minu arust oleme kõik samasugused inimesed, aga lihtsalt nemad sündisid minust tuhandeid kilomeetreid lõunapool ning tumedama nahaga- ja see on nende raske koorem. 

Sellistel raskematel teemadel lõpetasin siis tänase postituse. 

Pakaa!